Adam Podin

mälestusõhtu

Speaker 1

Adam Podin

Harjumaa Muuseumis, Linnuse 9. Rong muuseumisse väljub Keila Baptisti Koguduse juurest kell 19:45 ja EELK Keila Miikaeli Koguduse juurest kell 19:50

Eesti baptistide ajalukku on sügava jälje jätnud Adam Podin, kes viljeles sihikindlalt kaastundest ja misjonimeelest ajendatud halastustööd – kaastundemisjonit. Tänavu aastavahetusel möödub tema sünnist Põhja-Lätis Braslavas 150 aastat. Oma elutöö tegi Podin Eestis. Selles artiklis pöörame aga tähelepanu Podini tööle vangide ja pidalitõbiste seas, mille eest omistati talle 1931. aastal Punase Risti teise järgu teise astme teenetemärk.

Külastage vange, nagu oleksite ise vangid

Aastatel 1904-1906 küpses Adam Podins veendumus, et kristlik kutsumus nõuab praktilisi tegusid viletsate ja hüljatute teenimisel. Tänu suhetele Peterburi usuliselt pöördunud aadlike ringides sai Podin kõrgetasemelised load külastada kõiki Tsaari Venemaa vanglaid. Podin kirjutab: „Nii oli mu ees tööpõld, mis ulatus mu väikese kodumaa Läänemere rannikult kuni võimsate Vaikse ookeani laineteni, mis peksid vastu Siberi idaranda, ja Musta ning Kaspia merest kuni Põhja-Jäämereni. Ligi pool miljonit vangi vaevlesid siin ja seal. Kõikidel neil oli surematu hing, kuigi vahest enam patuga määritud kui teistel. Kuid see oli mu troost, et Kristuse kannatuse jõud suudab neid sisemiselt vabaks teha..." Hiljem pühendus Podin Eesti vanglate külastamisele. Näiteks 1934. aastal käis ta kõigis Eesti vanglates, välja arvatud Paides. Aastaga korraldas ta neis 38 jumalateenistust mitmes keeles. Pan-evangeelses vaimus oli tema tegevuse lahutamatuks osaks vaimuliku kirjanduse jagamine. Ta kirjutab 1922: „Jumala armu läbi olen ma rohkem piibli raamatuid välja jaganud kui terve Eesti Piibli Selts 100 aasta jooksul." Podin külastas vanglaid sageli jõulude aegu, kui igatsus suhtlemise ja lähedaste järele oli kinnipeetute hulgas kõige suurem.

Pidalitõbine on minu ligimene

Podin sai teisegi kutsumuse – alustada tööd pidalitõbiste hulgas. Tänapäeva lugeja ehk ei teagi, et näiteks 1920. aastal oli Eestis 316 pidalitõbist ja neli leprosoorumi – Audakul, Kuudal, Tarvastus ja Muulil. Podinit vapustas üksildus ja hüljatus, mis selle haigusega kaasas käis. Podin tegi tihedat koostööd arstide ja hooldajatega, kes patsientide eest hea seisid. Ometi kirjutas ta ühes oma aruandes: „Meie valitsus ja kohalikud arstid teevad küll kõik, mis aga teha võivad nende elu ja haiguse kergenduseks, aga siiski jääb seal ühele kaastundlikule südamele veel küllalt teha." Aasta-aastalt külastas ta kõiki Eesti pidalitõbilaid, mitmeid aasta jooksul korduvalt. Kasutades oma välissuhteid hankis Podini haigetele riideid, toiduaineid ja põhilisi argitarbeid. Jõulude ajal tegi Podin patsientidele kingitusi maiustuste ja kirjanduse näol. Podin viis läbi jumalateenistusi, ristis usule pöördunuid ja teostas vaimulikke talitusi, alati lisas ta ka praktilise abistamise. Väga tähtis oli üks välismaalt hangitud tõhus ravim. Selle eest aitasid tasuda Podini tuttavad Inglismaal ja Evangeelne Allianss, peakorteriga Londonis. 1927. aastal kulus Podinil rohtudele 103 tuhat marka. „Eestist olen ainult mõned sajad margad selleks otstarbeks saanud. Keegi haige kinkis viis kuldrubla." Keila baptistikogudus oli Eesti vist ainus, kellel oli osakond pidalitõbiste hooldusasutuses. Kuuda leprosooriumi haigete tänukiri kinnitab, et 15 aasta vältel sai tänu Podini hangitud rohtudele täiesti terveks umbes 20 patsienti. Liigutav lugu kõneleb Saaremaal Audakul tervenenud emast, kes kahtlevalt küsis, kas ta tohib omakseid puudutada ja lapsi kallistada. „Muidugi, sa oled ju terve!" oli vastus.

Podin soov meile

„Oleks väga soovitav, et see töö mitte ainult minu poolt ei saaks jatkatud, vaid et meie koguduste ühendus oma käsi ka töö külge paneks ja tunneks, missugune õnnist jumalateenistus see on..." See Podin soov on meile jätkuvalt üleskutseks. Sihtasutus Sõbra Käsi, programm Tähista Tervenemist ja teised kaastundest ajendatud projektid loovad kaastundemisjoniks hea lähtekoha. Parema kui Podini ajal ja kindlasti parema kui nõukogude ajal. Aga tegijaid on ikkagi vaja, sest olud ja eeldused ei tee tööd ära, vaid ikkagi inimesed, kelle süda sunnib. „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle." (Mt 25:40)